Liigu sisu juurde

Kirmas ja Kajakas Valgevenes

20. juuli 2011

Armsad rahvatantsijad!

Meie reisist Valgevenesse kirjutas ka Pärnu Postimehes, kus ilmus juuresolev artikkel.

Kirmas ja Kajakas viisid Valgevenesse rahvakunsti!

Autor Maidu Kuuse, Pärnu Postimees, 20. juuli 2011

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meie reisiseltskond Bobruiski jäähalli ees, kus asus ka festivali pealava.

Juuli esimestel päevadel viibis kolm Pärnu rahvatantsurühma – rahvuskultuuriseltsi Kirmas segarühm ning rahvakunstiansambli Kajakas segarühm ja naisrühm – Valgevenes Bobruiski linnas rahvakunstifestivalil “Venok družbõ” ehk “Sõpruse pärg”.

Suvi on rahvatantsu harrastajatele kiire aeg. Enamik rahvatantsuüritusi toimub suvel ja enamik gruppe soovib vähemalt ühest suurüritusest aastas osa võtta, kas siis Eestis või välismaal.

Eelmisel aastal toimus Pärnus osa rahvusvahelisest folkloorifestivalist “Baltica”, selle aasta rahvusvaheline suurüritus on Tartus – rahvusvaheline folkloorifestival “Europeade”, äsja oli Võrus “Võru folk”.

Areenil ja kolhoosis

vp-41

Esinemine suurel laval

Bobruiski festivali peakontserdid olid kolm aastat tagasi valminud Bobruisk-Arenal, mis kujutab endast suurt jäähalli. Valgevene korraldab 2014. aastal jäähoki maailmameistrivõistlused, mistõttu ehitas riik Bobruiskissegi uue uhke jäähalli. Peale hokilahingute on seal kontserdid.

Festivali avamisel oli areenil ligi 4000 pealtvaatajat ja kaasaelamine suurejooneline. Esinema tuldi 15 riigist, kokku 32 gruppi ja üle 500 osaleja. Niisama südamlik kui vastuvõtt festivali pealaval ja linna keskväljakul Lenini ausamba ees esinedes, oli see “töökollektiivideski”: Bobruiski linna elektrivõrkude klubis ja Mihaleva külas Dzeržinski-nimelises kolhoosis. Nendes asutustes oligi kontserdi vastuvõtt kõige vahetum ja soojem, kusjuures kolhoosi aseesimees tänas meid rahvalauluga.

Festivali esinejad olid eriilmelised, alates Aserbaidžaani noormehest, kes jutustas lauluga ära kogu oma eluloo, kuni Peterburist pärit tulise gruusia rahvatantsu esitajateni.

kohalikud-esinejad-tanavanurgal

Tänavatel esinesid kohalikud lauljad ja tantsijad

Eestlaste esitatud rahvatantsude lavatöötlused panid rahva kaasa elama samal määral nagu Pihkva esinejate kuulus “Kalinka”. Südamlik oli külalistele esitatud linna laste ja noorte suurepärane laulu- ja tantsukontsert. Lahkudes Bobruiskist, oli hüvastijätt meie kohalike saatjate Galja ja Lenaga väga südamlik ning kindlasti oleme seda meelt, et Valgevenesse tasub kunagi uuesti minna.

Kopraküttide asula

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Linna maskott

Enamik meie grupist ei olnud Bobruiski linnast varem kuulnudki, kuid tegu on Pärnuga võrreldes suurlinnaga, mis asub 120 kilomeetrit Minskist kagus ja kus on 220 000 elanikku. Linn tähistas hiljaaegu oma mainimise 620. aastapäeva ja on alguse saanud vanast kopraküttide asulast. Sellest pärineb linna nimi – Bobruisk (бабёр – valgevene keeles kobras ehk piiber).

Nüüdseks on koprakütid suurema osa linna läheduses elutsenud kobrastest kinni püüdnud ja alles on neid jäänud vaid kolm: üks pronksist linna jalakäijate peatänaval, üks kipsist linnapargi ääres ja kolmas, ilmselt puidust valmistatud, linna sissesõidul.

Kesklinnas asuval Võidu väljakul pole aukohal mitte kobras, vaid Nõukogude tank T-34, mis väidetavalt on Teise maailmasõja aegne linna vabastamisel osalenud tank. Tanki juurde toovad lilli pruutpaarid, sõjaveteranid ja festivalist osavõtjad. Festivaliga samal ajal tähistatakse igal aastal linna fašistidest vabastamise aastapäeva.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aukohal on linna vabastamisel osalenud tank T-34

Et tegu oli ajalooliselt juudi linnaga, kus enne sõda kuni 60 protsenti elanikkonnast olid juudi rahvusest, kaotas Teise maailmasõja ajal koonduslaagrites oma elu ligi pool linna juutidest. Kes linna jäid, olevat pagenud 1980. aastatel Iisraeli. Nii et sõda oli linnale laastav ja endisele elanikkonnale katastroofiline.

Bobruisk on eelkõige tööstuslinn, kus ajalooliselt on asunud suured puidutööstused, tänapäeval aga kummitehas Belšina, põllumajandusmasinate tehas ja mööblivabrik. Kuna paljud suurettevõtetest on Valgevenes endiselt riigi kontrolli all ja tooted tehnoloogiliselt vananenud, ei ole tehastel mitte kõige paremad ajad, vähemalt kohalike elanike arvates ei taha valgevenelased ise enda toodetud mööblit või autorehve eriti osta.

Meil Pärnus saab osta Valgevenes Bobruiski õlletehases toodetud Bobrovi õlut, erastatud tehas kuulub õlletootja Heinekeni kontserni.

Pärnust ligi viis korda suuremas linnas on üks suur uus kaubanduskeskus ja üks vanamoodne kaubamaja, enamik meie nähtud poode on väiksemad ühe-leti-kauplused.

kulapood-mihalevas

Kauplus Mihaleva küla keskuses

Lihtsa Valgevene inimese elu ei tundu kergena. Näiteks õpetaja palk olevat vaid 110-120 eurot, väiksemad pensionid võivad kuuldavasti küündida 45-50 euroni. Samal ajal on kohalik Valgevene kaup väga odav ja riik kompenseerib kuni 90 protsenti korteri kommunaalkuludest. Riiki imporditava kauba hind on samas hinnaklassis kui Eestis.

Ehitusbuum Valgevenes

Valgevene elanikud on üsna avatud, neid huvitas väga Eestis elu, samal ajal vanemad prouad väljendasid kahjutunnet, miks meie riigid küll lahutati. Avalikult oma riiki ei kiruta, kuid rahulolematust oli näha. Minskis toimus parlamendihoone juures valitsuse pooldajate kontsert ja paar kilomeetrit eemal vastaste miiting, mis küll ruttu laiali lagunes.

Minski tänavatel oli näha palju miilitsaid ja eriteenistuse töötajaid. Ka meil oli tänaval kõndides vahepeal “saba taga”. Bobruiskis ei olnud miilitsa juuresolekut nii palju märgata.

Linnatänaval astusid meist mööda noored kohalikud, kes eneseirooniliselt muigasid: “Ah, te olete Eestist, kuidas teil seal läheb? No muidugi, teie seal virelete, aga meil siin on õitsev ühiskond!” Nii et võib väita, et ka Valgevenes on teisitimõtlemine lubatud, esialgu küll peamiselt mõtlemise tasemel.

“Õitsev ühiskond” on otseselt näha uutes suurelamurajoonides, kus massiliselt ehitatakse, seda nii Minskis kui Bobruiskis.

Ehitusbuum meenutab meie viie aasta tagust aega. Ehitatavad suurpaneelelamud vahetavad välja äärelinna agulite puidust majad, mõni neist muinasjutuliselt kena, enamik siiski räämas.

veteran-ja-poolak

Eesti päritolu veteran ja Kajaka Valdo

Nagu igas korralikus linnas, kohtasime kohalikku peaaegu eestlast ehk sõjaveterani, kelle isa oli eestlane. Veterani isa oli ilmselt tsaariaja lõpus Valgevenesse rännanud mees, kes elas pärast taas Eestis.

Veteran ise olevat viimast korda Eestis käinud ja isa näinud 1956. aastal, kuid mäletas, et naised olid sel ajal Eestis niisama ilusad kui meie rahvatantsijad praegu.

Sõjaveterane Valgevenes austatakse, ka festivali kontserdil olid parimad istekohad veteranidele broneeritud.

Reisist ja festivalist jäid meile kõigile meeldivad ja veidi nostalgilised meenutused. Valgevenesse tasub kunagi kindlasti veel sõita!

PS. Suurendamiseks vajuta galerii piltidele:

 

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: