Liigu sisu juurde

Reis Kanadasse

26. sept. 2012

Rahvatantsijad käisid Kanadat avastamas ja RAKSus

Siinkohal meie reisikiri, milles räägime sellest, mis reisil enam meelde jäi ning mis lühendatud kujul ilmus ka ajalehes Pärnu Postimees.

Pärnu rahvatantsurühmad Kirmas ja Kajaka põhirühm käisid augusti lõpul Kanadas Torontos ja mujal Ontario provintsis, et tantsida koos sealsete eestlastega eesti rahvatantsu ning õppida tundma seda mitmekesist, aga samas Eestiga sarnast maad – Kanadat.

Kanada kui ülisuur liitriik

1. juulil 2012 tähistas pindala suuruselt teine riik maailmas Kanada oma föderaalriigi asutamise 145. aastapäeva. Kanada on vormilt konstitutsiooniline monarhia, kelle riigipeaks on kuninganna Elisabeth II. Kohapeal on kuninganna esindajaks kindralkuberner, igapäevaseid tegevusi toimetavad demokraatlikult valitud parlament, peaminister ja valitsus ning provintside valitsused.

Kuigi esimesena taasavastas Kanada territooriumi peale viikingeid tõenäoliselt (esialgselt enda teadmata) Hispaania esindaja Kolumbus, kujunes Kanada territooriumist esialgu Prantsusmaa koloonia. Üle 80 % Québeci provintsi elanikest räägib ka täna prantsuse keelt kodukeelena. Teistes provintsides on prantsuse keele osatähtsus väike.

Kanada on jaotatud kokku 10 provintsiks ja kolmeks piirkonnaks, piirkonnad hõlmavad määratult suuri tundraalasid ja saarestikke riigi põhjaosas, kus elanikeks on peamiselt põlisrahvad innuiidid (ehk eskimod), ringi jooksevad põhjapõdrad ehk karibud ning mustad grislikarud, pruunid pruunkarud ning valged jääkarud.

Juba aastaid on õhus küsimus peamiselt prantsuskeelse Québeci provintsi eraldumisest Kanadast. Aastatel 1980 ja 1995 viidi Québeci provintsis läbi rahvaküsitlused Québeci eraldumise kohta muust Kanadast. 1995. aasta referendumil pooldas Québeci eraldumist tervelt 49,4 % rahvast ja vastu oli 50,6 %. Nii et Kanada kui liitriigi jagunemine kaheks sõltus ühest protsendist valijatest. Föderaalriigi pooldajad süüdistasid iseseisvuslasi valimistulemuste mõjutamises ja võimalikes pettustes. Septembri algul toimunud valimistel saavutas Québecis taas valimisvõidu iseseisvust pooldav partei. Kas on oodata ka uut püüet Kanadast eralduda, ei ole veel selge.

Paljurahvuseline Toronto

Toronto on Kanada suurim linn ja Ontario provintsi pealinn.Toronto panoraam järvelt vaadates

Toronto linnas elab ligikaudu 3 miljonit, koos äärelinnadega loetakse Toronto linnastu elanike arvuks koguni 5,2 miljonit inimest. Toronto on kasvav linn ja tõeline rahvaste paabel, pooled Toronto praegustest elanikest on sündinud väljaspool Kanadat. Torontos on välja kujunenud linnaosad, kus elavad ja räägivad oma keelt hiinlased, portugallased, itaallased, kreeklased jne. Puudu ei ole ka araablased, indialased, afroameeriklased. Eesti Maja asub kreekakeelse linnaosa serval. Selline paljurahvuselisus aga ei tundu kuidagi häiriv, linnas liikudes ei domineeri ükski rahvus ega rass, inimeste erinevus rikastab tänavapilti ja paistab väga loomulikuna.

Eestlasi on erinevatel andmetel Kanadas 15 kuni 20 tuhat, kaks kolmandikku neist peaks elama Torontos ja selle ümbruses. Esimesed vähesed eestlased jõudsid Kanadasse juba 19. sajandi lõpul, valdav enamus Kanada eestlaskonnast on II maailmasõja aegsete Eesti põgenike järeltulijad. Eestlased seadsid end sisse 1950-tel aastatel, ehitasid kogukonna annetuste abil üles mitu Eesti kirikut – Peetri, Vana-Andrese ja Baptistide kiriku. Alustati Kotkajärve ja Jõekääru Eesti külade ehitamisega. Toronto Ülikooli juures asutati Tartu Kolledž – algselt ainult eestlastele mõeldud kõrgkool.

Kõrghooned ja CN Tower

Toronto linn asub Ontario järve ääres ja parim vaade linnale avaneb järvelt. Läksime paadisõidule ajaloolise ilmega laevaga Oriole, mis kunagi ilmselt siinsamas aurulaevaks on olnud (või on uuesti ehitatud vanailmeline laev, seda välimuse järgi on raske öelda).Oriole

Paadisõit viib järves asuvate saarte vahele. Osa saari on inimtühjad, seal elutsevad linnud, teistel on linlaste suvekodud. Ühel suuremal saarel on kesklinna lennuväli. Teisel saarel on võimalik minna nudistide randa, kus giidi jutu järgi võib päevitada ilma riieteta, kuid avaliku ruumi alla kuuluvasse vette minekul tuleb trahvi vältimiseks ujumisriided siiski selga panna.

Toronto kesklinnas on hinnanguliselt üle saja pilvelõhkuja, nende vahel mõni üksik vanem hoone. Linn on ehituslikult noor, vähesed vanemad hooned paiknevad hajusalt uute klaasist ja metallist pilvelõhkujate ümber. 1970-tel, kui kesklinna uuendama hakati, lammutati hulgaliselt 20. sajandi algul ehitatud maju. Kohalikud kunstnikud päästsid lõhutud hoonete detaile ja avasid linnaäärses mõisapargis aed-monumendi kadunud hoonetele. Pargis jalutades oli näha Kanada Panga hoone karniis, ühe teise panga sammastik, kooli katuseräästa tükk, kiriku kellatorn. Kõigil juures silt nimega ja aasta millal hoone ehitati ja millal lammutati. Näiteks aastad 1905 – 1975. Hooned lammutati ja asemele ehitati klaasist kõrghooned. Selline omalaadne arhitektuurimuuseum on kui omamoodi kunstiteos, väga sümpaatne oma idee lihtsuses. Eurooplasele on selline hoonete lammutamine veidi arusaamatu, samas ilmselt Põhja-Ameeriklasele oleks arusaamatu mitte-lammutamine. Vana peab uuele ruumi tegema, uus on pea alati parem kui vana.

Üle linna kõrgub Toronto teletorn ehk CN Tower oma 553 meetri kõrgusel asetseva tipuga. See on turistidele tähtsaim vaatamisväärsus ja nii käime meiegi ära selle 346-meetri kõrgusel asuval vaateplatvormil, hüppame ettevaatlikult klaaspõrandal ja vaatame linna panoraami. Ei ole siin kõrgtehnoloogilisi seeni ega telestuudiot nagu Tallinnas, kuid see-eest oleks võimalus süüa pidulikult 360° ümber oma telje pöörlevas restoranis. Sellest me loobume ja laskume maa peale tagasi.

Toronto Eesti Maja

Kui kaks edumeelset eestlast tulevad kokku, siis võivad nad teha kolm eri seltsi või ühingut. Torontos moodustati pagulaste saabudes mitmeid eestlaste seltse, näiteks olid olemas Hiidlaste Selts ja Saarlaste Ühing, kuid puudus ühine kooskäimise koht. 1951. aastal asutatud Eesti Maja Komitee võttis oma ülesandeks luua ühine kooskäimise koht. Raha selleks korjati entusiastide poolt korjandusega käies ukselt-uksele, eesmärgiks seati 100 dollarit iga eestlase kohta. Kokku koguti üle 100 000 dollari. Esmalt osteti Eesti Maja ehitamiseks krunt. Majaehitusplaanid olid juba valmimas, kui selgus, et ostetud krunt asub piirkonnas, kus ei tohi müüa alkoholi. Kujutate ette pidusid Eesti Majas ilma alkoholita? Leiti, et see ei sobi mitte ja ostetud krunt tuli maha müüa. Pärast pikki otsinguid leiti 1891. aastal valminud Chesteri koolimaja, mis osteti 1960. aastal ning renoveeriti peamiselt talgute korras oma jõududega. Kahe ümberehituse käigus on majale lisatud suur saal ja kontoriruumid. Täna planeeritakse uuesti maja suuremat ümberehitust, et maja vastaks tänapäevastele nõudmistele. Toronto Eesti Maja on olnud eestlaste kokkusaamise ja eestluse säilitamise kohaks üle viiekümne aasta, majas liikudes on tunda selle ajaloo hõngu.Kirmas ja Kajakas enne kontserti Toronto Eesti Maja ees

Majas tegutseb Toronto Eesti Kool, laulavad koorid, tegutsevad skaudid ja gaidid ning saavad kokku ka Rahvatantsurühm Kungla rahvatantsijad. Nemad olid ka meie kahenädalasel reisil meie vastuvõtjateks, abistajateks ja sõpradeks.

Eesti Majas tegutseb ühistupangana ka Toronto Eesti Ühispank – igal Kanada eestlasel on võimalus saada pangas osalus ning panga edu korral saada osa teenitud tulust, seda kas makstud laenuintresside osalise tagastusena või teenides intressitulu hoiustelt. Võimalik, et tegu on suurima eestlastele kuuluva pangaga maailmas!

Niagara juga

Ühe tunnise bussisõidu kaugusel Torontost asub Kanada suurim vaatamisväärsus Niagara juga ehk Niagara Falls. Tegu on pigem kolme joaga Niagara jõel, kus jõe veesäng langeb järsult – suurima, Hobuseraua ehk Kanada joa vesi langeb 53 meetrit ja väiksemad, Ameerika ja Pruudiloori juga langevad sõltuvalt veetasemest kuni 30 meetrit. Võrdluseks, Eesti kõrgeim, Valaste juga on 30,5 meetri kõrgune, Eesti kõrgeim looduslik juga on 8 meetrine Jägala juga ning maailma kõrgeim juga asub Lõuna-Ameerikas Venezuelas ning on koguni 979 meetrit kõrge (ligi 20 korda kõrgem kui Niagara). Nii et kõrgus ei ole Niagara joal maailma mastaabis suur, kuid erakordseks teeb joa selle suur veehulk, võimas veemäng ja väga hea ligipääsetavus.

Ameerika juga ja pruudiloor Niagara joastikusNiagara juga asub suure magistraaltee läheduses ja üllatus-üllatus – juga asub keset Niagara Fallsi kaksiklinna. Kuna Niagara jõgi on piirijõgi, siis asub ühel pool jõge (ja juga) Kanada linn Niagara Falls ja teisel pool jõge USA linn Niagara Falls. Linnad on tekkinud piirile just seoses joaga – juba sada aastat tagasi tuldi võimast veemängu vaatama, tekkis vajadus majutuskohtade ja lõbustusasutuste järgi. Tänaseks moodustavadki enamuse linna suurtest majadest hotellid, kasiinod, restoranid, laste lõbustuspark.

Niagara juga ise on aga oma teel otsustanud edasi minna ja on linna südamest lahkumas mööda jõesängi edasi Erie järve poole kiirusega ligi üks meeter aastas. Ligikaudu 10000 aasta pärast jõuab ta tõenäoliselt järveni ja siis lakkab juga eksisteerimast. Eks me näe…Niagara joastik, Hobuseraua juga.

Kanadalased on uhked asjaolu üle, et nende poolt on joastikule parem vaade ning et nende territooriumil olev Hobuseraua (ehk nimetatud ka kui Kanada) juga on suurem kui Ameerika juga. Ameeriklased on aga ehitanud suuremad hotellid ja restoranid ning on ehitanud keset jõge kõrge vaateplatvormi. Siiski silmaga hinnates on näha, et turiste jätkub piisavalt mõlemale poolele. Turiste veetakse „Uduteenijanna“ (Maid of the Mist) laevadel mööda jõge päris veeseina külje alla, ka meie käisime laevaga jugasid ligidalt uurimas. Niagara juga laevalt vaadates

Suur veevool tekitab pideva udusamba, mis langeb maha vihmana. Joa kõrval sajab ka päikesepaisteliselt päeval vihma! Lisaks laevareisile jõel pakutakse ekskursioone joa veeseina taha, mis võib olla isegi huvitavam, kuid meie jätsime selle võimaluse teiseks korraks.

Igati võimas ja meeldejääv vaatepilt oli Niagara juga ka laevalt ja kaldalt vaadates.

Jäävein 

Kuna Toronto ja Niagara Fallsi piirkond asub Itaalia põhjaosaga samadel laiuskraadidel, siis ei Jääveini pressolegi imestatav, et Lõuna-Kanada on ka veinimaa. Soojad suved annavad võimaluse kasvatada viinamarju ja sellest veini valmistada. Selle piirkonna külmad talved ja soojad suved on andnud võimaluse toota erilist veinisorti – jääveini. Jääveini (icewine) toodetakse magusatest viinamarjasortidest, marjad korjatakse viinapuudelt alles talve algul detsembris, kui õues on külma ligikaudu –8 kraadi. Külmunud marjade pressimisel jääb külmunud vesi marjakestadesse sisse ning saadakse puhas ja väga magus viinamarjamahl, millest valmistatakse ülimagusat ja kallist dessertveini. Veini magususe ja kvaliteedi määrab lisaks veinisordile ka ilm marjade kasvades ja ka mahla pressimise ajal. Liiga külm või liiga soe ilm, rändlinnudJääveini riiul või taimehaigused võivad kogu jääveinimarjade aastasaagi nurjata.

Külastasime Niagara lähedal asuvat Inniskillini firmale kuuluvat veiniaeda, maitsesime jääveini ja viinamarju. Just seda firmat peetakse Kanadas jääveini tootmise alustajaks 1970-test aastatest alates. Veiniaiast otse ei raatsinud meie hulgast keegi maksta 70 dollarit 375 ml pudeli jääveini eest. Hiljem otsisime ja leidsime siiski veidi odavamaid alternatiive riikliku alkoholimonopoli LCBO kauplustest. Jääveini kasutatakse pigem desserdina magustoitude juures või aperitiivina kui veinina.

Vahtrasiirup

Kuulsaim toode, mida toodetakse ainult Kanadas ja USA põhjaosas, on vahtrasiirup. Vahtrasiirupit valmistatakse suhkruvahtra mahlast kuumutamise teel. Suhkruvaher on Kanada rahvuspuu, riigi sümboliks on samuti selle puu leht. Läbi sajandite on suhkruvaher olnud inimestele magusaallikaks. Mahla korjatakse puudelt kevadeti, kuumutamisel aurutatakse välja  vesi ja saadud siirup villitakse. Siirupi omadused sõltuvad mahlast ja kuumutamise temperatuurist, keskmiselt saadakse üks liiter siirupit 30 – 50 liitrist vahtramahlast. Teoreetiliselt saaks vahtrasiirupit valmistada ka Eestis kasvavate vahtrate mahlast, kuid meie vahtrate suhkrusisaldus on kuni kümme korda väiksem kui suhkruvahtral. Vahtrasiirupit lisatakse pannkookidele, vahvlitele, jäätisele, samuti pudrule või saiale. Maitselt magus, meenutab mett. Maitse asi, aga hea Eesti mesi tundub isegi parem olevat…

Kanada rahvusköök on sama erinev eri riigi osades kui on nende rahvused. Kanada rahvusliku toiduna tutvustati meile poutine’i (‘puti:n’), mis on õlis praetud maguskartul, valmistatud koos toorjuustu ja sibulaga, lisandiks liha, üle kallatud pruuni kastmega. Söögiisu eemaldas poutine hästi, kuna on suhteliselt toitev. Kanadas müüb “putiini” väidetavalt isegi McDonalds.

Kanada käibemaks on asi, mis iga korraliku eurooplase närvi ajab ja on iga Euroopa tarbijakaitseametniku õudusunenägu. Nimelt on poodides kaupade ja ka teenuste hinnad kajastatud ilma käibemaksuta. Ehk alles kassa juures selgub, et kaupadele lisandub käibemaks, nagu meil näiteks üllatusena selgus Torontos CN Toweri piletite lunastamisel. Kusjuures Kanada erinevates osariikides võib käibemaksumäär olla erinev. Ontario provintsis ehk siis ka Torontos on teenuste ja kaupade käibemaks 13 %, lastekaupadel 5 % ja põhitoiduainetel 0 %. Ehk kui raha vähe, siis kassas arvutamist kui palju. Lisaks alati ei pruugi kauba juures õige hind olla, selgus minul oma viimaste sentide kulutamisel Toronto lennujaamas. Kauba hind oli sildil vale, lisandus käibemaks nii et kokkuvõttes jäin nende R-kioski analoogi mõniteist senti võlgu. Peab vist tagasi minema ja võla tasuma…

Jäähoki, lakross ja pesapall

Kanada on jäähokimaa. Igal linnal ja külal on talvel oma liuväli, kus mängitakse jäähokit ja uisutatakse ka niisama. Kõik väiksed poisid tahavad saada kuulsateks jäähokimängijateks. Jäähokikuulsused on megastaarid, nendele on tehtud Torontos muuseum ja meid viidi kuulsa jäähokikangelase Wayne Gretzky restorani. Lisaks jäähokile on Kanada ametlikuks rahvusspordialaks tunnistatud ka lakross. Lakross on midagi jäähoki, maahoki ja ameerika jalgpalli vahepealset ja seda mängisid Põhja-Ameerikas juba põlisrahvad.Toronto Rogers staadion

Uuemaks ja tähtsamaks spordialaks Toronto piirkonnas on kujunemas pesapall. Toronto meeskond Blue Jays on Kanada tugevaim pesapallimeeskond (kuid Ameerika profiliigas siiski üks nõrgematest).  Torontos on ülisuur pesapallistaadion Rogers Center, kuhu mahub ligi 50 000 pealtvaatajat,  kontsertidel isegi kuni 55 000 inimest. Meil õnnestus käia vaatamas Toronto Blue Jays mängu USA meeskonnaga Tampa Bay Ray’s.

Meie võitsime !!!

Mingid suvalised kohalikud jorsid tähistavad oma meeskonna võitu!

Kuna minu ja Kristjani võõrustajad Charles ja Elli olid meile teinud peamised reeglid enne mängu selgeks, oli meil kohati isegi põnev mängule kaasa elada. Kaaslastel, kellel reeglitest ainugi ei olnud, muutus mängu vaatamine varsti igavaks. Mäng kestab üheksa vooru, igas voorus on löögil mõlemad meeskonnad ja punkti saab siis, kui mängija jõuab pesasid läbi joostes koju ehk algpunkti tagasi. On ju lihtne? Või siiski mitte.

Kellel mäng tundus vähem huvitav, võis minna õlut ja popcorni ostma või vaadata Rogers Centeri kõrval kõrguvat, pimeduses värve muutvat CN Towerit. Kui üürida kõrvalolevasse tornelamusse korter ehk kondomiinium, saaks sealt mänge tasuta vaadata? Vähemalt suvel, kui keskusel katust peal ei ole?

Igatahes, meie Toronto Blue Jays meeskond võitis 2:0 ja meil oli põhjust iga kord koos kohalikega (eriti  Toomasega) aeg-ajalt püsti tõusta ja plaksutada.  Meie võitsime!

 Oravad, pesukarud ja skungid

Suurlinnas ei peaks loodusel eriti ruumi olema. Kuid siiski, pilvelõhkujatest sada meetrit eemal ülikoolilinnakus ja parkides võib keset päeva näha kümneid oravaid oma askeldusi ajamas, neid leidub ka kõikjal elurajoonides. Oravaid on palju, neid on pruune ja halle ja muste ning neid näeb igal pool. Meile palju lõbu ja uudishimu tõid aga hoopis linnas elavad pesukarud, kes ronivad Pesukaru piilub põõsastpimeda saabudes aiast aeda, kolistavad prügikastidega, karjuvad kriiskava häälega ja võimalusel tulevad tuppagi. Nende pesupesemiseks mõeldud käpad on osavad avama suletud prügikasti ja otsima vähegi söödavat kraami. Kassitoidunõud rõdult kätte saada ei ole neile mingi probleem. Ainult õue jäetud pesu ei tahtnud nad kuidagi ära pesta… Siis selgus, et nad ei pesegi pesu… vaid on oma nime saanud liigutustest, mida nad veekogust jõekarpe otsides ja neid avades teevad. Teravamaid elamusi võid saada, kui terassil kassi silitades avastad, et sinu kass on hoopis sohval end kerra tõmmanud ja käe alla sattus hoopis pesukaru karvane kere.

Äärelinnas võid kohtuda ka skungiga. Selle looma kohta ütlesid kohalikud eestlased, et kui skungiga kohtud, siis pööra ümber ja jookse minema nii kiiresti kui saad. Kui sa just ei taha järgnevad päevad tomatimahlavannis vedeleda, nimelt olevat see ainuke vahend, millega skungi tekitatavat haisu kehalt maha saab. Kui skunk vihastab auto peale ja oma kehavedeliku autole pritsib, olevat targem auto romulasse viia. Kui just paar tonni tomatimahla kuskil üle ei ole…

Oravate ja pesukarude rohkusele aitab ilmselt kaasa ka asjaolu, et koeri ei tohi lahtiselt jooksma lasta. Parkides on koeradele spetsiaalsed jooksuaiad, kus lemmikud võivad lahtiselt joosta.

Tegelikult läksime Kanadasse eesti rahvatantsu tantsima!

Toronto asetseb umbes samadel maailma laiuskraadidel kui Itaalia. Meie kohalviibisel ajal augustikuu viimasel dekaadil valitses õues kuum suveilm, sooja oli 25 kuni 30 kraadi ning linna ääres asuva Ontario järve kaldapealsel võis end päikesepruuniks põletada. Võtsime endale mitu päeva, et end järverannal praadida selmet linnas muuseume külastada. Kuna tegu ei olnud siiski puhkusereisiga, pidime end õhtuks rannast punetavatena üles ajama ja minema ka tantsuproovi Eesti Majja. Kokku oli meil Kanadas neli esinemist, üks vahvam kui teine.

Väga-väga südamlik oli kontsertesinemine Torontos Puhke- ja Põetuskodus Ehatare. Ehatare on eestlaste loodud hooldekodu, kus vananevad eestlased leiavad mõnusa äraolemise. Hoolealuste keskmine vanus on 92, hoolealuseid 130 ning ootelehel 400 eestlast. Hooldekodu on loodud mugavaks ja õdusaks ning Ontario provintsi Tervishoiuministeerium on toonud Ehataret teistele heaks eeskujuks.

Igatahes meie pealtvaatajate silmad särasid kogu meie esinemise käigus ja hilisema vestluse käigus kiideti meie esinemist väga. Kõige omapärasemale kiitis meid vanaproua, kes nooruses olevat kokku puutunud ka Estonia Teatriga. Tema alustas tõredalt: „See ei olnud mingi rahvatants!“  Jäime ehmatavalt kuuldele, mis nüüd edasi siis saab, kas Kanada viisakus siin majas ei kehti… Aga proua jätkas: „See oli tõeline tantsuetendus!“. Ehk siis saime siiski kiita.  Vestlus eesti vanaprouadega ei tahtnud lõppeda, meile pakuti ka väikest einet rootsi lauas, kus ei puudunud ka tõeline eesti sült ja salat. Tundsime end väga koduselt.

Maailm on väike

Toronto asub peaaegu teisel pool maakera. Kui suur on tõenäosus, et siin võid kohata tuttavaid pärnakaid? Igatahes meie tantsija Kaie sattus keset Toronto tänavat kokku kodulinnast tuttavate pärnakatega. Rahvatantsulaagris osales Lea Šotimaalt, kellega Kirmase tantsijad on kunagi koos Ungaris tantsureisil käinud.Hiiumaa tüdrukud kutsusid meid tagasi

Maailma väiksemaks muutumist näitab ka see, et Hiiumaalt pärit vanaprouad, kes lõbusas tujus meie etendust Ehatares jälgisid, sõitsid 1949. aastal Rootsist purjelaevaga Kanadasse, olles mereteel kokku kaks kuud! Meie lend Helsingist Torontosse võttis aega kaheksa ja pool tundi – ja me julgesime kurta, et lend võtab palju aega! Tagasilend ida suunas kestis tänu maailma pöörlemisele ja taganttuulele tunni võrra vähemgi.

Eaglewood Folk Festival

Poolteise tunni kaugusel asuvasse Eaglewoodi liikusime Torontost meid sõidutanud filmidest tuttava kollase koolibussiga. Imelik tundub, et Kanadas kiputakse kaugust mõõtma mitte miilides ega kilomeetrites, vaid ajaühikutes. Ehatare asub Eesti Majast 30 minuti kaugusel, kesklinn 20 minuti kaugusel, Niagara juga tunni aja kaugusel. Asukohtade kaugust mõõdetakse selle läbiminemiseks kuluva ajaga – mitte alati täpselt, aga selline mõõtmine arvestab ka liikluse tiheduse ja lubatud sõidukiirusega. Tänavasiltidel on kaugus siiski kilomeetrites. Lisaks on Toronto linna tänavad, metroo- ja trammiliinid reeglina kas ida-lääne või põhja-lõuna suunalised.

Nii et: koolibussiga pooleteisetunnise põhja poole sõidu kaugusel asub Georgina linn, mille lähedal toimus augusti neljandal nädalavahetusel Eaglewood Folk Festival, kuhu esinejateks ka meid oli palutud. Esinejate nimekirja uurides selgus, et tegu on peamiselt muusikafestivaliga, kus esinevad folk- ja pärimusmuusikud, kelle muusikas on ka jazzi- ja bluusisugemeid. Kartsime, et tegu on endiste hipide kogunemiskohaga, kus põõsa taga hipid magusalõhnalist suitsu teevad, kuid meie kartused ei olnud loodud täituma.Eaglewoodi Folk Festivalil üllatasime pealtvaatajaid nende jaoks millegi erilisega - tantsudega seitsme maa ja mere tagant

Tegu oli täiesti fantastilise muusikafestivaliga, kolme lavaga täielikult muusikale ja heaolemisele pühendatud kolmepäevase üritusega. Midagi sarnast nagu meie Viljandi folk, kui pealtvaatajate arvu kümnekordselt vähendada, kustutada pildilt alkoholiletid ja purjus kodanikud. Territooriumil alkoholimüüki ei toimu, vastavalt festivali reeglitele on selle tarbimine avalikult keelatud, ka suitsetamine on aksepteeritav ainult eemal kaaskondlastest.

Festival on mõeldud kogupereürituseks, lastega tegeleti eraldi, nad valmistasid pille, maske ja näomaalinguid, õppisid laule ning festivali viimane päev lõppes laste maskides paraadiga läbi festivaliala, mängiti omavalmistatud pille ja lauldi ühiselt festivali pealaval. Oleks tahtnud koos nendega laval lõbutseda!

Olime festivali ainuke tantsutrupp ja seetõttu erinesime tavaesinejatest, seda rõhutas kuulajatele ka Tantsuhoog on täiega ülevalmeie saatja, kohaliku Kungla rühma esindaja Taimi, ka meie esinemist sisse juhatades. Pealtvaatajate nägudest oli näha, et ka midagi sellist nagu eestimaine rahvatants meie esitatud kujul suudab köita ja kaasa elama panna inimesi, kellel Eestist ja Eesti rahvatantsust  vähimatki ettekujutust varem ei olnud. Eriti jäid meelde mustanahalised prouad esinemisplatsi serval, kes meie meeste esituses ette kantud „Õllejenka“ ja „Korsaaride peo“ ajal lõkerdasid naerda nii et silmad märjad.

Festivalialal oli ilus ilm ja mõnus muusika – sellisele festivalile tahaks kunagi tagasi minna, pealtvaatajaks.

Tähtsaim esinemine toimus Eesti Majas

Meie pidulikeim kontsertesinemine toimus Toronto Eesti Majas. Saalis valgete linadega laudade taga võtsid istet sadakond Toronto eestlast, ootusärevus silmis. Teadsime, et saalis istub ka enamik kohaliku rahvatantsurühma Kungla praeguseid tantsijaid, samuti paljud, kes kunagi nooruses samuti on rahvatantsu tantsinud.

Meie kava oli pikem kui kunagi varem – kahetunnine. Jagasime tantsude aja ära selleks ajaks Torontosse Tallinnast saabunud Sõlekese rühmaga. Nemad saabusid Torontosse meist hiljem, lennates kohale läbi New Yorgi, tutvudes nädalakese Ameerika Ühendriikide suurima linnaga ja tulles sealt Torontosse öise liinibussiga. New York on Torontost kümne tunni kaugusel…

Väga häid pilte esinemisest saab näha Kanada Eesti Elu internetilehel

Suurejoonelisel kontserdil osales Sõlekese väike rühm Liina Lillipuu juhendamisel ning  Kajakas ja Kirmas ühise rühmana meie tantsujuhendaja Raivo Ermi juhtimisel. Kogu kontserdi üldjuhiks oli Kajaka pikaajalise kogemusega kunstiline juht Rita Mändla.

Sõleke esitas nooruslikke rahvatantsul põhinevaid, peamiselt Sõlekese pikaajalise juhi Ene Jakobsoni loodud autoritantse. Eriti jäid meelde tüdrukute pikad lehvivad juuksed ja poiste hüpped, särts ja nooruslikkus.Esinemine Eesti Majas

Meie Kajakas/Kirmas ühisrühm esitas mitmeid folkloorseid seatud tantse, samuti rahvatantsul põhinevaid erinevate autorite, sealhulgas ka Kirmase juhendaja Raivo Ermi ja Kajaka tantsija-juhendaja Roland Landingu loodud tantse. Pidulik õhkkond andis tantsimiseks väga hea tunde, oli näha, et meie esinemisest ja tantsudest hoolitakse, et meid on oodatud ja meie tantsud meeldivad publikule.

Kontserdi lõpetas “Tuljak” – tants, ilma milleta ei lõpe Kanadas ilmselt ükski rahvatantsuetendus. “Tuljak” tundus olevat seal kaugel maal palju tähtsamgi tants kui meil siin Eestis. Kohalikud Kungla rahvatantsijad ei pidanud lõpuks enam pingele vastu ja tulid koos meiega tantsuringi, et ühiselt “Tuljakut” tantsida. Emotsioonid olid laes ja tantsu lõpuks kostsid vägev aplaus.

Esinejate emotsioonid peegeldusid nende säravates silmades ja rahulolevates nägudes – kontsert läks hästi korda nii tantsijate, juhendajate kui ka pealtvaatajate arvates.

Eestlaste lastelaager Jõekääru

Meie reisi lõppeesmärgiks oli osalemine Põhja-Ameerika eestlaste rahvatantsulaagris RAKS, mis toimus eestlaste laste suvelaagris Jõekääru. See asub Torontost tunniajase sõidu kaugusel Udora linna serval. 50 aastat tagasi ostsid eestlased ühe farmi, istutasid põllud metsa täis ja rajasid Estonian RDendale ja lastele puhkamiseks laagriala ning lisaks ka eestlaste suvilate rajooni. See on kui Eesti oaas keset Kanadat, kus looduses domineerivad meile tuttavad kased, kuused, saared ja voolab ojakene. Piirkonna tänavanimed on ametlikult eestipärased – Eesti maantee, Ümera avenüü, Kalevi tee. Laagri hooned on enamikus ehitatud heategevuse korras ning laager töötab juunist augustini laste- ja võrkpallilaagrina. Lisaks toimuvad seal mitmesugused rohkem ja vähempidulikud üritused, nagu näiteks ka meie rahvatantsulaager.

Kohalikud eestlased on paljud käinud Jõekäärul lastelaagris mitmeid aastaid ja toonud sinna ka oma lapsed. Majutuseks on askeetlikud laagrimajad, magamine on naridel ja pesemine õues kraani all. Tänapäevaseks lohutuseks on küll välibassein ja uus saun, kus kõik mugavused olemas.

RAKS rahvatantsulaager

RAKS rahvatantsulaager toimus neljapäevase üritusena ja sellel osales üle 70 rahvatantsija Põhja-Ameerikast ja Euroopast, sh ka Eestist.Tants RAKS laagris

Kolme päeva jooksul õppisime ja harjutasime rahvatantse, suhtlesime ja lõime sõprussuhteid, mängisime metsamängu, päevitasime ja õhtul veelkord tantsisime. Ööbisime Jõekäärul keskmiste poiste ja keskmiste tüdrukute tubades, vabal ajal ujusime basseinis, käisime vaatamas ka metsakirikut ja kohalikku Taevaskoja randa.

Nii Eesti kui Põhja-Ameerikast pärit õpetajad õpetasid uusi tantse, laagri kulminatsiooniks oli ühine rahvatantsupidu ligi sajale pealtvaatajale, kus me laagris õpitud uued tantsud kõik ühiselt ja pidulikult ette tantsisime. Ja tantsuetenduse lõpetas muidugi “Tuljak”, mis muu!

Raivo ja Marvin

Laagri kõige usinam õpilane oli Ameerikast saabunud prantslane Marvin, kes ilmselt oleks saanud kõige püüdlikuma laagrilise tiitli, kui selline oleks välja antud. Olenemata sellest, et õpitava ”Ingliska” proovide ajal ta pidevalt vales asukohas oli, ja veel segavatest asjaoludest,  õnnestus lõppkontsert ka temal perfektselt. Magic!

Usinalt tegi Marvin kaasa kõik õpitavad tantsud, kirjutas vihikusse tantsude kirjeldused ja joonistas üles liikumisskeemid. Selgusetuks siiski jäi, kuidas inglise keelde tõlkida “kodarjoonel rinnati”…  Kuuldavasti on Marvinil plaan neid tantse teistele tantsijatele edasi õpetada.  Jõudu talle!

Andres ja Taimi - täname teid ja kogu Kunglat meie vastuvõtmise eest !

Taimi Hooper & Andres Kolga

Mis sõna RAKS tähendab, ei osanud täpselt keegi öelda, aga kindel on, et vahva oli RAKSu minna ja RAKSus olla ja üks korralik RAKS rahvatantsijale meeldib.

Reisi kokkuvõttena on hea teada, et kuskil teisel pool maailma on inimesed, kes räägivad eesti keelt, lehvitavad sinimustvalget lippu ja tantsivad eesti rahvatantse. Leidsime, et me ajame ühte Eesti asja ja tekkis tunne, et ka siin kodu-Eestis peaks eestluse säilitamisse tõsisemalt suhtuma. Täname südamest kõiki meie võõrustajaid ja kogu rahvatantsuseltsi Kungla ning jääme ootama tulevasi rahvatantsukohtumisi!

Vaata ka intervjuud Taimiga meie kodulehel.

Väga suur aitäh kõigile Kungla liikmetele ja meid majutanud eestlaste peredele Torontos!

PS. Aitäh Ritale, Ehale, Rolandile, Raivole, Sülvile, Matkavekka Eestile ja Eesti Kultuurkapitalile, kes aitasid reisi teoks teha.

PPS. Aitäh piltide eest – Kadi, Kaie-Urmi, Urmas-Aili, Maidu ja internet.

Varbad villis

_________________________________________________________________________

Osavõtjate meenutused reisist – mis enim reisist meelde jäi:

Urmi: Meeldejäävateks esinemisteks muidugi Ehatare ja vestlusring asukatega, esinemine Toronto Eesti majas, kus publik aplodeeris püsti seistes, ning Eaglevood.
Samuti kohtumised pesukarudega ja see, kui pesukaru meil koridori tuli.
Eestlaste juures tuleks ära märkida soovi hoida eesti keelt ja rahvatantsu kaugel võõrsil. See on asi, mida siin Eestis olevad eestlased enam nii tähtsaks võib-olla ei peagi.

Mae: Üllatus oli süüa Kanadas ehtsat eesti sülti ning hapukapsast. Suure ehmatus oli näha pesukarude põlevaid silmi Kaie-Urmi koduaias ning igalpool kepslevaid musti oravaid ning  teada saada, et kanadalase jaoks on see igapäevane asi.  Meelde jäi suurlinna pilvelõhkujate vahel asuvad ilusad rohelised ja lillerohked pargid ning sõbralikud ning abivalmid inimesed.  Maitseelamust pakkusid magusad ja mahlased virsikud mida kasvatavad talunikud Ontario provintsis. Samuti ei jätnud külmaks Niagara juga oma võimsuses ja ilus.

Kaie: Reis õnnestus 100%. See oli puhkus, tantsulaager, turismireis kõik ühes pajas! Eesti perede poolt välja laenutatud kodud üheksaks päevaks olid reisi väärt. Kui saad võõras linnas tasuta toa ja padja ja teki ja kohvi, siis mis sa veel tahad. Lisaks veel ülilahke pererahvas ja pikad huvitavad õhtused vestlused! Igaõhtused külalised pesukarud olid vaatamisväärsus omaette. Niagara oli kahtlemata Kanada turismireisi-poolne nael. Lisaks tilk jääveini veinikeldris ja unustamatud kollased bussid ning Niagara-sõidu bussijuht.

Taive: Kõige suurema elamuse ja hämmingu suutsidki minus tekitada kohalikud eestlased, et seal kaugel seitsme maa ja mere taga ollakse vahest isegi suuremad eestlased kui siin kodumaal, et räägitakse eesti keelt, kantakse uhkusega eesti rahvarõivaid (kuigi vahel väikese kiiksu või mugandusega), tantsitakse eesti tantse.

Kristjan: Kandsin Eaglewoodis linaseid heledaid vööga seotud riideid ja üks väike poiss küsis: “Are you ninja?”  Ei tahtnud talle pettumust valmistada: “Yes.”

Sülvi: Meelde jäi, et:    – Ometi ükskord on soe, lihtsalt kogu aeg:);
– Kanadas elavate eestlaste juures – nad hoiavad ja tähtsustavad eestlust nii väga, et meil endil hakkab isegi veidi piinlik;
– Pesukarud ja oravad ja herilas-Paulid… ja see, et valdav osa mehi on Toomased;
– Mulle ei meenu, et oleks olnud ühtegi kehva seika, nii et selle seltskonnaga oleks valmis taas minema kuhu iganes.

Paul, herilane Jõekäärust: jätsin oma nõela Maidu sõrme sisse – too tagasi!

Taimi Torontost:   Tunneme teist siin juba puudust!  Oleks tore koos uuesti paar korda tantsida-harjutada.

Kirmase ja Kajaka ühisrahvatantsurühma ühismälu alusel kirjutas teksti kokku Maidu

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: